Miks ma ei kirjuta? Kindlasti ei ole põhjus selles, et ei ole mitte midagi kirjutada.. vaid aega ei ole. Veel paar nädalat ei ole, siis hakkan jälle hästi palju kirjutama. Vahepeal suutsin omale kuskilt haiguse külge võtta. Aeg on väga hea muidugi, sest õppida oleks hoopis vaja ja seda on väga mõnus teha, kui selline tunne on, et pead ei olegi otsas. Aga täna öösel magasin üsna hästi ja nüüd täiskiirusel edasi. Homme saan juba öelda, et üks nädal veel ja siis ongi kõik. Tartu elu sai juba esmaspäeval otsa. Aga sellest juba pikemalt siis, kui.. kui jah.. see päriselt kohale jõuab, et me ära kolisime. Veel ei ole väga jõudnud. Nüüd aga joon tee lõpuni ja õpin edasi. Good times.

error

ma lihtsalt ei ole kindel, mida ma õppima peaksin. teen raamatu jälle lahti ja kõik tundub oluline. ja viskab peas errori ette ja enam ei võta mitte midagi vastu. siis tuleb teha väike paus ja hakkab otsast peale kõik. ma ei jaksa ära oodatagi, millal see läbi on.

Home, sweet home!

Miks ma üldse kirjutanud ei ole? Sest iga viimnegi minut on läinud kooli või lehe peale. Õnneks ei ole enam palju jäänud ja kohekohe läheb kõik palju lihtsamaks ja saan rahulikult hakata eksamiteks õppima. Täna hakkasin vaikselt asju pakkima. Viskasin minema asjad, mida enam vaja ei tohiks minna. Kohe kolime ära ka. Lihtsalt nii kurb on sellele mõelda.

Seinakell, mis näitas ainult esimese kuu õiget aega. Aga seinale jäi ikka.

Sajajalgsed

Been there, done that.

Kõige lemmikumad pildid külmkapil.

Köögis ripub notist saadud jänes.

Jah. Ma hakkan seda kõike ju igatsema! Home, sweet home!

And try again. And again. And again.

Keda sina oma elus imetled? Ma ei mõtle neid inimesi, keda me kõik teame ja kelle moodi vahel salaja olla tahaks. Ma mõtlen neid täiesti tavalisi inimesi. Neid inimesi, kellega meil hästi pikk ajalugu on ja keda me miljoni asja pärast armastame, aga keda me ka erinevatel põhjustel väga imetleme. See, kuidas nad teevad suure kirega oma tööd või saavad hakkama väga suurte raskustega oma elus. Ja ma imetlen nende inimeste oskust jääda iseendaks, jääda ellu. Vahel, kui ma näen mõnda nendest inimestest oma elu suuri asju tegemas, siis on südames nii suur rõõm. Rõõm selle üle, et nad lõpuks ometi saavad olla seal, kus nad on alati olla tahtnud. Et nad teevad oma eluga midagi ilusat, et nad on rahul. Siin ei loe see, mitu korda nädalas me teineteist näeme või helistame või kuskil mujal vestleme. See ei ole üldse tähtis. Need inimesed on lihtsalt hästi sügaval südames ja iga nende edusamm on justkui enda oma. Siin pole killukestki ruumi kadedusele. Ilmselt ma imetlengi neid inimesi oma elus, keda ma hästi tunnen, kelle puhul ma tean, kui palju vaeva nad on pidanud nägema, kui palju on olnud magamata öid, kui palju on kuuldud äraütlemisi. Ühel hetkel sa näed, kuidas nende unistused muutuvad reaalsuseks ja mõtled, et ta on ju minu inimene. Päris minu enda oma. Ja olen uhke. Mida muud ma saaksingi olla?

He was the toast to her butter.

Käisime kinos. The Lucky One ja see on tõsi – Zac Efron on suureks kasvanud ja on filmis täielik Mr. Perfect. Ausõna, ma lähen ainult sellisele mehele naiseks. Aga kui tõsiselt rääkida, siis ma ju tean küll, et sellist täiuslikkust ei ole olemas ja muidugi hea ongi, sest no.. ma ei suudaks sammu pidada. Aga ilus on vaadata ikka. Lihtsalt ilus on vaadata, kui inimesed on õnnelikud. Kurbi hetki on muidugi ka ja pool filmi nutad ja ei saa päris täpselt enam aru, kas õnnest või kurbusest. Täiesti lihtsad asjad. Aga nii ilusad! Lihtsalt see, et sa tead, et no matter what saad mõnes inimeses oma elus kindel olla. Filmis on minu üks kunagine lemmiklaul ka. Brandi Carlile – The Story.

Kui kinost ära tulime, siis väljas oli nii valge ja päikest oli isegi veel pisut näha. Kevad on nii ilus aeg, puud on juba õrnalt roheliseks läinud, Emajõgi oli kui klaas. Aga toas on raske püsida ja iga töö toas võtab poole rohkem aega, sest ma ei suuda enam üldse keskenduda. Sada muud mõtet on peas. Kogu aeg tahaks õues olla. Eriti siis, kui oma päris kodus olen, siis ei suuda end üldse sundida toas midagi tegema.

Terve päev on möödunud R2 lainel, neil on ikka eriti awesome sünnipäev ja ma tahaksin olla seal. Hõisata ja naerda koos nendega, sest tundub, et neil on maailma kõige vahvam päev. Peaks vist Jugole tänulik olema, kui tema mind hommikul kell 8 äratanud ei oleks, siis ma oleks ju paljust ilma jäänud. See oleks tõsine kaotus olnud.

The more you tried, the less it worked.

Kuna ma tegelikult tahan vägaväga praegu juba magama minna, siis otsustasin, et teen siiski kiire ülevaate, mis on juhtunud ja mida ei ole.

• Ma olen üsna kindel, et tudengipäevad veel kellegi ühel päeval maha murravad. Ma olin reedel lihtsalt nii väsinud, et oleksin võinud seistes magama jääda.
• Tudengipäevade kõige lahedam osa oli pubiralli. See ühtekuuluvustunne kostüümide näol ja muu. Lihtsalt parim kogemus.
• Käisin oma lõpukleidi esimeses proovis, viisin õmblejale pildi ja riide. Punane kleit tuleb ja vähemalt pildi peal on küll ülimalt ilus. Näitaks pilti ka, aga ma ei taha.. veel. Vb siis näitan, kui olen esimest korda juba selga ka saanud proovida midagi.
• Mängisin mitu korda Riski. Mitmes erinevad versioonis. 
• Eile öösel müristas. Ise kuulsin. Ehmusin selle peale päris korralikult. Üldse oli kuidagi rahutu öö. 
• Käisin korvpalli vaatamas. Tartu võitis, aga igav oli. Mulle ei meeldi need mängud, kus juba nii ees ollakse, et põnevus ja pinge kaovad. Võit on muidugi tore, aga noo.. see pole ikka see. Need viimase minuti asjad tekitavad selle õige emotsiooni. 
• Jugo sai sõjaväest välja, käisime natuke õues ja homme näeme ilmselt veel.
• Käisin sünnipäeval, seoses sellega oli ka esimene grill.. ja hästi rahulik oli olla. Vahel ma tunnen perest ikka nii suurt puudust, lihtsalt sellest, et kuskil saab niimoodi rahulikult olla ja on omad. Aga seda on nüüd nii harva. 
• Ja üsna suures osas olen ma lihtsalt väsinud. Nii palju on teha ja miskipärast jooksevad kõik asjad just siis kokku, kui ma olen juba plaaninud ühed teised asjad ära. Ausõna, ööpäevas peaks ikka rohkem tunde olema. Aga ma lohutan end sellega, et põhimõtteliselt pean ma 2 nädalat vastu pidama ja siis on poole vähem asju, mida ma tegema peaksin. 
• Mind hirmutab see, kui keegi tungib sellesse ruumi, mis on ainult minu ja mu hästi oma inimeste jaoks.. ma arvan, et on kohti, kuhu küsimata ei saa tulla, kuhu lihtsalt oma tahtest tulla ei saa. Eriti, kui ma olen täiesti veendunud, et selle inimese jaoks ei ole mu elus kohta. Pole kunagi olnud ja ilmselgelt ei saa ka kunagi olema. 
• Ülemise punkti võtab siis kokku see, et mulle ei meeldi segased asjad ja mulle ei meeldi need mängud: et mis kurat toimub. 

Jah.. rohkem hetkel midagi ei meenu, lähen ilmselt vaatan paar unenägu ära nüüd. 

with just a pocketful of starlight.

Ma olen tihtipeale mõelnud, mis juhtub siis, kui inimesed lasevad endal lihtsalt olla. Kui nad ei mõtle selle peale, milline esmamulje nendest jääda võib, kui nad ei mõtle kogu aeg mingitele normidele ja käitumistavadele, mida täitma peab. Kui nad lihtsalt on. Täpselt sellised, nagu nad on ainult nende oma inimestega. Nende inimestega, kellele ei pea enam midagi tõestama, kes teavad täpselt, milline inimene sa oled. Ma leian, et see on huvitav, sest väga tihti kantakse uues seltskonnas maske. Kes teeb näo, et ta loeb rohkem raamatuid või armastab palavalt teatrit või kuulab sügavamat muusikat, mitte mõnda briti popbändi. Võib-olla oli see olnud nädalavahetus tõestus sellest, et vahet ju tegelikult ei ole. Kõik inimesed ei sobi kõigiga kokku. Kui sa ei meeldi inimestele sellisena, kes sa päriselt oled, siis nii lihtsalt on. Aga endal on palju lihtsam, sest mõtle, kui meeldid?

Lõpetuseks siis briti-iiri poistebänd. Vahel lööb see vana Backstreet Boysi pisik välja, mis sa teed ära. Naah, ma olen sügav mujal.